Vaata kaardil
Esiletõstetud
Otsi nimekirjast
Haruldaste sibulillede kasvataja Sulev Savisaare aed
Tekst ja fotod: Evely Ustav Pildiallkirjad: Sulev Savisaar
Eestimaal võib vaid kahe käe näppudel üles lugeda taimekasvatajad, kes müüvad ainult kohapeal paljundatud ja kasvatatud taimi. Üks neist on sibulillede kollektsionäär Sulev Savisaar, kelle käest on võimalik osta just haruldasemaid sorte. Just selliseid, mida meie poelettidelt harva leiab.
Sulevi aias kasvab 2000 haruldast püsilille, rõhuvas enamikus sibullilled. Kõige arvukamalt on esindajaid perekondadest lauk (Allium), ülane (Anemone), tulivõhk (Arisaema), aarum (Arum), sügislill (Colchicum), lõokannus (Corydalis), krookus (Crocus), koerahammas (Erythronium), püvilill (Fritillaria), lumikelluke (Galanthus), võrkiiris (Iridodictyum), juuno (Juno), kobarhüatsint (Muscari), linnupiim (Ornithogalum), jänesekapsas (Oxalis), silla (Scilla), kolmiklill (Trillium), aga esindatud on ka paljud muud vähem tuntud sibullilleperekonnad.
Just praegu kevadel on parim aeg külastada seda liigirikast kollektsioonaeda, et tutvuda põnevate aia elanikega ning leida nende seast endale uusi lemmikud. Ja põnevaid ja tõeliselt haruldasi liike, mille seat valida jätkub siin küllaga.Tegemist on tõelise kollektsioonaiaga ning kujundusliku poole pealt domineerib siin peenarde vahel ainult saepuru ,selle heleda pinnakatte tõttu tuvastab isegi satelliitfotolt Savisaare aia ära. Ise nimetab aia peremees oma aeda tokiaiaks, sest tokkidega on maha märgitud sibullillede kasvukohad, et neid hiljem maapealsete osade kuivamisel mullast vajadusel üles leiaks. Sulev pahandab, et mõnikord proovivad peenraid ümber kujundada ka närilised, tassides sibulaid aeg ajalt uutele kohtadele.
Esialgu ei tundu ülesharitud pind väga suur, kuid see on petlik. Järjest uute ja uute peenarde juurde jõudes, on Sulevil iga taime kohta rääkida mõni põnev saamislugu või fakt ning 2 tundi möödub siin aias küll märkamatult. Viimaste peenarde vahele jõudes on juba pilt silme ees kirju, aga huvi ja austus sibullillede vastu on märgatavalt suurenenud. Kui varem suhtusin vanaema aegsetesse lumikellukestesse suhteliselt ükskõikselt, siis koju jõudes ei mallanud enne tuppa minna, kui olin kõikide puhmaste õisi korralikult inspekteerinud.
Parim külastusaeg algab juba aprilli alguses, kuid õieilu ei lõppe aias kevadadiste sibullilledega vaid jätkub laukudega ning külastuseks parim aeg kestab juuni keskpaigani. Seetõttu võib külastada aeda hooaja jooksul lausa mitu korda, seda enam, et Sulev Savisaar võtab külastajaid vastu hea meelega ja ei ütle ära ka üksikkülastajatele. Kohapeal on võimalik osta ka istutuskottides sibullilli ning suurema valiku ettetellimiseks leiab siit: http://www.sibullilled.ee
Sulev Savisaare aia külastusinfo leiab SIIT
Punane täidisõiline sinilill (Hepatica nobilis 'Rubra Plena') on vana sort, mille esmakordse kasvatamise kohta maailma aedades on andmeid juba aastast 1570. Õitsemise algul on tema õied tumepunased, õitsemise lõpul roosad.
Hariliku sinilille sinine täidisõieline tšehhi vorm (Hepatica nobilis 'Plena' Czech form) näeb palju parem välja kui täidisõieline eesti vorm, millel vaid väike südamikukuppel on täidetud.
Amuuri adoonis (Adonis amurensis) on aias üks esimesi kevadekuulutajaid. Tema varajasemad vormid puhkevad juba enne lumikellukesi mõnikord lausa lumes.
Hariliku lõokannuse (Corydalis solida) seemikud võivad olla mõnikord erksama värviga kui emasordil. Ka pildil kujutatud Gothenburgi rühma seemik on emast märksa säravama punase värvusega.
Hariliku lõokannuse (Corydalis solida) sordi 'Falls of Nimrodel' puhul tekib suurepärane värvikombinatsioon ja kontrast punastest kannustega õitest ja roosadest huultest.
Kurrulise lumikellukese (Galanthus plicatus) sort 'Diggory' on laia kurrulise lehega ning suhteliselt lühikesel varrel asuva omapärase laiuva ümmarguse või munaja õiega.
Lumikellukese (Galanthus) 'Wasp' (tõlgituna 'Herilane') sordinimi iseloomustab taime õit suurepäraselt: pikad ja kitsad õielehed loovad tõepoolest mulje herilasest.
Minu aias tekkinud Heuffeli krookuse (Crocus heuffelianus) seemik pole esialgu endale veel sordinime saanud, kuid vääriks seda.
Lumekupp (Eranthis) 'Guinea Gold' on suurepärane oma viljatuse (ei moodusta seemneid) poolest: pole karta, et ta hakkaks isekülvist aeda umbrohustama, nagu teeb seda talvine lumekupp.
Gruusia mägedest pärinevat kaukaasia koerahammast (Erythronium caucasicum) saab paljundada vaid seemnetega, sest sibul ei jagune.
Krõlovi koerahammas (Erythronium krylovii) sai endale ladinakeelse liiginime alles 2011. aastal. Need väga suurte valgete õitega taimed kasvavad looduslikult Krasnojarski krais.
Aprilli esimeses pooles õitsev harilik võrkiiris (Iridodictyum reticulatum) 'Purple Gem'on küll kaubanduslik sort, kuid sellele vaatamata oma ilu tõttu minu aias armu leidnud.
Harilik puškiinia (Puschkinia scilloides) on väga tavaline sibullill, mis aiaumbrohuna pidevale väljarookimisele vaatamata mul igal aastal siin-seal peenardel tärkab ja kipub ka murusse ja loodusse metsistuma. Aga temast on mul olemas ka haruldasi sorte, näiteks 'Tiia' ja 'Sky Vision', mis mõlemad pretendeerivad kõige sinisema puškiinia nimele. Fotol kujutatud 'Tiia' on õitsemise algul täiesti tavalist värvi, kuid õitsemise käigus muutub järjest sinisemaks.
Gruusia mägedest pärineval suureõielisel sillal (Scilla rosenii) käänduvad õielehed tahapoole nagu alpikannil, mis annab õitele omapärase välimuse.
Hariliku võrkiirise (Iridodictyum reticulatum) sort 'Turkish Delight' on aretatud Kanadas Alan McMurtrie poolt ning tema lillad õied aprillis jätavad küllalt jõulise mulje.
Pildid
