Püsikute talikülv

Tekst ja fotod: Evely Ustav  USTAV DISAIN OÜ

Talikülv on lihtne ja tõhus viis püsikute seemnest kasvatamiseks. Jaanuar, veebruar on selleks ettevõtmiseks just sobivad kuud. Püsilille seemnest kasvatamine õitseva isendini on üldiselt aeganõudvam protsess võrreldes suvelilledega, aga leidub ka  kiirema arenguga liike, kes võivad juba esimesel kasvuaastal õisi näidata. 

Talikülvi idee on anda seemnetel võimalus välitingimustes idaneda. Võrreldes toas aknalaual kasvatatud taimedega, jääb talikülvi puhul ära pidev kastmine ja taimede hilisem karastamine õuetingimustega. Meetod on iseenesest väga lihtne - seemned külvatakse niiske kasvusubstraadiga täidetud lahtisesse või pealt suletavasse anumasse ja viiakse välja talvituma. Anumaks sobivad näiteks tühjad 1,5 või 5 liitrised veepudelid, või ka 5 liitrised valged poolläbipaistvad kanistrid (autode jahutusvedelike ja aknapesuvedelike omad). Pudelil või kanistril lõigata ülemine ½ kuni 2/3 maha, mille peale seemnete külvi saab tagasi asetada. Ülemise pudeli poole fikseerimiseks alumise külge võib kasutada kleeplinti või hoopis taimesidumistraati (vt fotogaleriid artikli lõpus). Anuma põhja tuleb teha liigse vee ära juhtimiseks augud, hea vahend selleks on kuumaks aetud naasel/kruvikeeraja või liimipüstol. Kork jätta pudelile peale keeramata, et õhuvahetus jääks toimima ja ka osa sademevett jõuaks anumasse. Nii ongi tulevaste taimede jaoks minikasvuhoone valmis ehitatud, mis kevade tuleku ja soodsa mikrokliima tekkel rohetama lööb. Osad aednikud kasutavad ka pealt lahtiseid anumaid, mis siis külvatud seemnetega kasvuhoonesse viivakse.  Nendele võib lumekatte korral lund peale kühveldada, mis soodustab seemnete idanemist.  Talikülv on hea meetod ka selleks puhuks, kui pole kindel, kas seemned vajavad idanemiseks külmaperioodi või mitte. Siis ei tasu aga jätta külvi  hilja peale, sest seemnetele võib jääda külmaperiood liiga lühikeseks. Talikülvi meetodist  konteineritesse  kirjeldab hästi Katrin Uverskaja  raamat "Talikülv". Väga hea abimees seemnete külviks  on ka Riho Terase "Seemnest suureks". 

Põhjuseid, miks tasub  teatud püsililli seemnest kasvatada on palju. Mina olen mitmeid liike seemnest külvanud, sest kõiki põnevaid liike meie puukoolidest lihtsalt ei leia. Lisaks õnnestub sel viisil saada korraga suurem kogus taimi ja nii saab peenrasse istutada mõjusalt suuri gruppe.  Kolmas põhjus , miks paljundada osasid taimi pigem seemnetega on asjaolu,  et mitmed püsililled on väheharunenud sügava sammasjuurega ja seetõttu on taime keeruline jagada (näiteks ogaputked ja must vägihein).  Lisaks on mõned püsikud  lühiealisemad kui teised ja seemnekülvist saadud suurem kogus taimi võib olla soovitud liigi aias püsimise võtmeks.

Kui  taime seemneid ei  õnnestu sellel aastal hankida, on võimalus kevadel otsida üles kollektsionääride müüginimekirjad ja endale sealt sobiv taim soetada.  Mõnikord võibki seeme olla  hoopis kallim kui ühe emataime ostmine ja sellelt seemnete kogumine. Viimasel juhul saad ka mõne liigi puhul idanemiseks väga vajalikud värsked seemned, mida ise külmkapis säilitada võid.

Allpool välja toodud püsikud sobivad hästi seemnetega paljundamiseks. Need liigid on peenras tänuväärsed ja kaunid õitsejad, suhteliselt kiire kasvuga ning nende seemned üldjuhul hea idanemisvõimega.

Kollane sõrmkübar  (Digitalis lutea) on väga kaunite läikivate tumeroheliste lehtedega sõrmkübar, mis sobib hästi kasvama poolvarjulisse aiaossa, kus on parasniiske muld. Kasvab siiski ka edukalt päikesepaistelisel asukohal. Kasvukõrguseks on taimel õitsemise ajal (juunis-juulis) kuni  90 cm. Kui õisikud maha lõigata, võib suve teisel poolel uuesti õitsema minna, kuid ka seemnepead on peenras dekoratiivsed. Helekollased õied on väiksemad kui vereval sõrmkübaral, kuid tumeroheline lehestik ja pikas tähas heledad õied annavad sellele taimele kauni struktuuri.

Roostepruun sõrmkübar (Digitalis ferruginea) on  üks väga erilise ilmega sõrmkübar,mis on tunduvalt pikemaealisem, kui paljudele tuntud verev sõrmkübar. Armastab parasniisket pinnast ja poolvarjulist kuni päikeselist kasvukohta. Õitseb suve alguses juunis-juulis kollakaspruunikate õitega, mis on asetunud sihvakatele, kuni  150 cm  kõrgustele õisikuvartele. Sobib väga hästi kokku purpurset värvi siilkübaratega ja kuldsete kõrrelistega.  Annab peenrale põnevaid vertikaalseid jooni. Pikemaealisust soosib õisikuvarte tagasilõikamine pärast õitsemist.

Kurd-hiidiisop (Agastache rugosa) ja aniis-hiidiisop ( Agastache foeniculum) on kuni meetri kõrguseks kasvav kaunite õisikute struktuuriga liigid.  Kahjuks küll suhteliselt lühiealised, seetõttu olen loobunud sortide ostmisest, mille taimed on küll kontrastsemates toonides õisikutega, kuid kaovad paari aastaga peenrast. Kui tekib vajadus, siis külvan taimed seemnest. Enamasti saavad selle perekonna esindajad siiski omapäi uue järglaskonna tootmisega hakkama (mitte küll sordid), tuleb vaid hoolas olla rohimisel. Seemnest kasvab kiiresti ja varajase külvi puhul õitseb juba esimesel kasvuaastal. Suve teisel poolel rõõmustab ta meid pikalt oma sinakas-lillade või valkjat tooni õisikutega. Kaunid seemnepead seisavad ka veel talvel vapralt püsti.

Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) on samuti ristitud lühiealiseks liigiks. Kes on selle liigi päranduseks aiaga saanud, see teab, et taim hoolitseb enda järelkasvu eest ise päris hästi. Kellel teda aias veel ei ole, siis müügil olevatest seemnetest saab mistahes värvi või värvide segu aeda valida. Kurekelli on tegelikult nii palju eri liike, et kui sellise vormi ja õiega taimed meeldivad, võib eri liikide näol õitsemist kuni augustini (näiteks liik sinine kurekell Aquilegia caerulea, mis on saadaval samuti pea kõikides värvitoonides).

Lilla vägihein (Verbascum phoeniceum) on püsik , mis erinevalt meie looduslikest vägiheinadest kasvab vaid kuni 60 cm kõrguseks. Õite värvus on valgetes –roosades –lillades toonides ja seemnest külvil võib värvi poolest toredaid üllatajaid tulla. Minu meele järgi on tema pikk õitsemise aeg. Suve alguses avanevad esimesed õied ning õitsemine edenedes õisikuvars pikeneb. Maadligi hoidev  tihe leherosett ei anna peenra ilmele kahjuks midagi juurde ja seetõttu olen istutanud selle liigi taimed  umbes 30 cm kõrguste puhmikute taha teise rindesse. Õisikuvars püsib paremini püsti väheviljakamal mullal päikeselisel kasvukohas. Külvamisel võib ta juba esimesel kasvuaastal õitseda. Kirjanduse järgi lühiealine, meie aias on taimed 4 aasta vanused. 

Musta vägiheina valgeõieline teisend (Verbascum nigrum var album) Kui tavapäraselt ollakse harjunud nägema musta vägiheina ja üheksavägist kollaste õitega, siis valge õitevärvusega isendid on mitmete aednike silmis erilisemad.  Ka minu jaoks on see taim väga sümpaatne, sest ega selliseid liike väga palju pole, kes peenrasse oma õisikutega nii sirgeid vertikaalseid jooni maalivad. Taime kõrgus koos õisikutega on kuni 1,7 meetrit ja kasvukoha ning mullastiku suhtes on ta väga leplik. Just sügava sammasjuure tõttu tasub teda paljundamiseks seemnest külvata. Õitega rõõmustab ta meid sel juhul teisel kasvuaastal. 

Odajas raudürt (Verbena hastata) on väga omanäoline välimusega püsik, kelle õisikud meenutavad kujult Poseidoni kolmharki. See liik õitseb aias suve keskel väga pikalt ja ka õitsemisjärgselt on ta päris dekoratiivne.  Odajas raudürt eelistab viljakamaid parasniiskeid muldi ja päikeselist kasvukohta, kuid saab hakkama ka väheviljakas ja kuivemas pinnases kasvades. Kuni 1 meetri kõrguseks kasvava püsilille õied võivad olla roosad (levinuim) , lillakas-sinised ja valged.  Taime peenrasse sobitades tasub naabreid hoolikalt valida, sest mõned liigid ei lase tema filigraansetel õisikutel mõjule pääseda. Kõrrelised on üldjuhul hea valik. Külvates õitsesid mul taimed juba esimese kasvuaasta lõpus. Taim võib olla lühiealine, kui ka aastaid vastu pidada.

Makedoonia äiatar (Knautia macedonica) on  meil looduslikult kasvava hariliku äiatariga sarnase ilmega liik, kuid siiski säravam. Rikkalikult ja pikalt  õitsev burgundia punaste õisikutega kuni 90 cm kõrguseks kasvav liik on haljastuses väga tänuväärne. Teda armastatakse tihti kõrrelistega kombineerida, mis toovad tema erilise ilu esile. Eelistab keskmise niiskusega pinnast  ja päikeselist kasvukohta. Viljakal mullal vajavad kõrgemakasvulised isendid toestamist. Seemnest võib saada erineva kõrguse ja õietooniga taimi ning varajase külviga võib juba esimesel aastal õitseda.

Suur lobeelia ( Lobelia siphilitica) on meie aedades peaaegu tundmatu püsilill, mida tasub kindlasti proovida.  Sinist või valget värvi õitega niiskemale pinnasele sobiv liik õitseb suve teisel poolel ning puhmiku kõrguseks on 60-80 cm. Kasvab hästi nii päikese käes kui osalises varjus. Õied meenutavad tuntud suvelille sinilobeelia õisi, kuid on priskemad ning paiknevad jämedatel õisikuvartel.  Külvates õitses meie aias juba esimese kasvuaasta lõpus.

Kartuusia nelk (Dianthus carthusianorum)  on karmiinroosade õitega nelgiline, mida tihti kombineeritakse kõrrelistega ja kasutatakse looduslike ilmega istutusaladel. Peenete õisikuvarte kõrguseks on kuni 40 cm ja moodustunud puhmik on õhuline. Erksad väikesed õied on väga silmatorkavad ning nendega rõõmustab ta meid  kindlasti üle kahe kuu. Efektne, kui kasutada  koos mitu taime, seetõttu sobib paljundamiseks seemnekülv. Minu kogemuste järgi väga hästi idanev, kuid ettevaatust rohimisel, sest ilma õiteta on see nelgiline kergesti segi aetav mõne umbrohust kõrrelise puhmikuga.

Muskus-kassinaeri valgeõieline teisend (Malva moschata f. Alba) on  lühiealine püsilill, kelle kompakte kuni 60 cm puhmik õitseb väga rikkalikult ja kaunilt läbi suve valgete õitega.  Põnevad on ka taime sügavalt lõhestunud lehed. Väheharunenud sammasjuur teeb taime vegetatiivse paljundamise keeruliseks ja taimed ei talu hästi ümber istutamist.  Seemnest idaneb hästi ja areneb kiiresti.

Püsiklina (Liunium perenne) on väheseid taimi, kellel on nii kaunilt taevasinised õied. Kerajas ja tihe umbes 40 cm kõrgune puhmik  õitseb terve suvi  ja sobib kasvama kuivemale päikesepaistelisele kohale. Põnev on see, et õied avanevad päikeselise ilmaga ja õhtuks langevad kõikide sellel päeval õitsenud õite kroonlehed maha. Järgmisel päeval kordub sama uute õitega. Taime on raske jagada, kuid seemnest idaneb hästi. 

Hall käokann (Lychnis coronaria) on lühiealine kuni 70 cm kõrgune püsik, mis on väga efektne kogu oma olekuga. Suve esimesel poolel on taimele iseloomulikud viltjad hõbehallid madalad leherosetid,  millede keskelt sirguvad püstised tugevalt harunenud õisikuvarred. Taim toodab päikeselises asukohas väga pikalt ja karmiinroosasid või valgeid õisi. Mullastiku suhtes on ta vähenõudlik, kuid väheviljakal mullal tuleb taime hõbehall lehevärvus paremini esile.

Hiid-ogaputke  (Eryngium giganteum) ligi  70 cm kõrguseks kasvavad isendid on väga dekoratiivsete  hõbehallide torkivate lehtede ja õisikutega. Rohima nende ligi ei kipu, kuid see-eest lisavad  nad püsikupeenardele väga põnevat struktuuri ja värvi. Hiid-ogaputk on väheviljakale ja kuivale kasvukohale sobiv taim. Viljakamal mullal ja poolvarjulises kohas võivad õisikuvarred lamanduda.  Kuna hõbehalli värv sobib kokku pea kõigi värvidega aias, siis võivad juhuslikes kohtades tärkavad taimed anda üllatavaid tulemusi.  Kahjuks on taime eluiga tavaliselt vaid 2 aastat, kus neist esimesel kasvatab ta madala leheroseti ja teisel aastal õitseb. Sügava sammasjuurega taim ei  kannata jagamist , seetõttu on seemnekülv selle taime paljundamiseks parim viis.  Kui see liik on kord juba aias kasvama saadud, võib loota taimelt isekülvi. Edukaks idanemiseks on vajalik värske seeme. 

Lamedalehine ogaputk (Eryngium planum) on sarnaste kasvutingimustega  liik kui hiid-ogaputk. Madalast hallikasrohelisest leherosetist kasvavad suve teiseks pooleks tugevalt harunenud õisikuvarred, mis võivad olla kuni 1 meetri kõrgused.  Liigil on sinised väikesed õisikud ja värvunud on ka õisikuvarred. Pikalt õitsev liik sobib  imeliselt kokku kuldsetes toonides kõrrelistega.  Paljundamiseks tasub jällegi seemnest külvata, sest sammasjuur ei talu jagamist. Seemnest külvil õitseb taim teisel kasvuaastal.