Lepiku-Mardi talu kollektsioonaed on avastamist väärt

Lepiku-Mardi talu kollektsioonaias kasvavate taimede nimekiri on aukartust äratav. Aia teeb veelgi erilisemaks see, et perenaine Viivi on suutnud neist suurest hulgast eri taimedest kauneid kooslusi luua. Siin aias leidub väga erinevate kasvunõuetega taimi, nii varjutaimi kui päikselises kohas kasvavaid nn mäestiku taimi. Lisaks palju madalaid ja kõrgeid püsikuid, sibullilli, kõrrelisi, sõnajalgu ja erilisi puid-põõsaid. Kiirete kevadiste toimetuste kõrvalt leidis Viivi mahti meile oma aia loost rääkida ja häid nõuandeid jagada. Suur aitäh talle selle eest ja teile head lugemist!

Milline on Sinu kollektsioonaia sündimise lugu?

Meie pere sai aastal 2000 praeguse krundi 3,2 ha suuruse maaga. Tulime siia koos abikaasa Aini, tütre Kristi ja poja Priiduga. Algul jätkasime maa kasutamist nagu seda olid teinud eelmised omanikud - kasvatasime oma talvekartuli ja köögiviljad ise. Lisaks oli palju viljapuid ja marjapõõsaid, mille saaki kuidagi ära tarbida ei jõudnud. Karjamaad olid söötis, vaid korra aastas sügise poole sai üle niidetud või kevadel kulutuld tehtud. Täpselt nii nagu enamik maa elavaid inimesi oma maadega toimetasid.

Maja ümber oli alguses paar väikest ilupeenra juppi, kuhu igal kevadel sai istutatud võõrasemasid, petuuniaid, tageeteseid ja veel üht-teist. Sai kasvatatud ja proovitud päris palju erinevaid suvelilli. Lisaks oli maja juures väga suur ülekasvanud hooldamata ebajasmiinipõõsas, näärelehine kibuvits, mõned nimetud roosipõõsad, kõrge hooldamata taraenela hekk, veidi sireleid, lõhislehine päevakübar õunapuu all ja teise õunapuu all kõrgekasvuline kukekannus - see oligi kogu iluaed.

Pildil esiplaanil paremal kollaseõieline põõsasmaran ´Goldfinger ´(Potentilla fruticosa) , tagumine väga kõrge kollaseõieline püsik on sale kobarpea ´The Rocket ´ (Ligularia stenocephala).

Minu kollektsioonaed sai alguse hostadest. Mõned esimesed nimetud sordid sain ema ja õe käest, esimestes tol ajal olnud aiandites ja puukoolides oli müügil püsililli väga vähe, kuid oli mõningaid hostade sorte. Minu esimene armastus oli ja on praeguseni üks lemmikuid hostade seas - sinihall hosta ´Frances Williams ´ (Hosta sieboldiana 'Frances Williams`).  Esimene ostetud taim ei elanud millegipärast talve üle, seda rohkem ma teda endale tahtsin ja ostsin järgmisel aastal uue. Ma olin väga uhke, kui mul paari aasta pärast uues hostade jaoks tehtud peenras oli juba 19 hostat, enamus küll sordinimeta, aga nii see kollektsioon alguse sai.  Siis võis aasta olla 2004-2005. 

Siis hakkasid ilmuma erinevate puukoolide kataloogid-Juhani Puukooli ja Aiasõbra oma, sealt tuli kõik põnevad taimed ära osta. Mitu aastat oli minu aia kõige uhkem ja kallim taim Aiasõbrast Tartumaalt 2006 a. ostetud hosta ´El Nino ´, mis tol ajal maksis üle 200 krooni, see oli ühe taime jaoks väga soolane hind, kuna enamus püsikuid maksid siis umbes 25-50 krooni.

Sibullilli müüdi sügiseti ehituspoodides, sealt sai algul kõik müügis olnud tulpide, nartsisside ja krookuste sordid ära ostetud. 2006 sügisel sai esimest tutvust tehtud Sulev Savisaare sibullillede müüginimekirjaga ja nii ta läks, iga aasta oli rohkem ja rohke uusi taimi vaja.

Pildil püsikute istutusala juulis.

Kust leiad ideid uute taimedega katsetamiseks?

Ülisuur osa kollektsioonaia kujunemises on olnud ajakirjandusel - ilmus ju sel ajal väga palju erinevaid aiaajakirju, kus tutvustati tundmatuid liike ja sorte ja siis tekkis tahtmine ka endale kirjeldatud taim hankida.  2003 aastal läksin Räpinasse maastikuehitust õppima, sealt sain niiöelda aabitsatõed taimekasvatamiseks ja -paljundamiseks ning aia rajamiseks. Edasine areng on toimunud läbi oma kogemuste ja katsetuste. 

Tänapäeval on lihtne kollektsionäär olla - läbi interneti saad suhelda üle kogu maailma ja taimi tellida väga paljudest riikidest. Praegugi on nii, et kui talvel loed ja vaatad, mida teised kollektsionäärid maailmas kasvatavad, siis oma aiast on puudu veel väga palju liike ja sorte. Iga aastaga saan järjest rohkem teadlikuks uute  liikide osas, keda veel keegi Eestis ei kasvata, kuid  kes võiks meil edukalt kasvada. Eriti ihaldusväärseks teeb minu jaoks mõne taime just see, kui tead, et kusagil maailma nurgas ta kasvab ja peaks meilgi hakkama saama, kuid mitte keegi ei müü teda - ei seemnena ega taimena.

Pildil kukehari ´Matrona ´(Sedum hybridum), mis on väga hea peenraservataim kõrgete püsikute ette. Ei lamandu, on kaunis külmadeni ja meie kliimas väga vastupidav. Sügisepoole järjest värvikam.

Millised erinevused on nii liigirikka kollektsioonaia kujundamisel võrreldes klassikalise iluaiaga?

Kollektsioonaia erinevus tavalise iluaia kõrval on see, et kollektsionäär tahab üha rohkem uusi taimi. Iluaia reeglid näevad ette taimede rühmadena istutamise, arvestades taime kõrgust, värvust ja õitsemiseaega ja veel palju muud. Kollektsioonaias tihti pole see võimalik, enne kui mõni kiiremakasvuline taim annab puhma lõhkumisega jagada või paljuneb seemnest, et saaks aeda tekitada ühest taimest suurema rühma. Ka on probleemiks, et kogu aeg on maad vähe. Kui tahad kasvatada tuhandeid erinevaid taimi , siis ei ole võimalik panna ühte ja sama sorti 20 tk ja teist 30tk kõrvuti kasvama, mis tegelikult näeks väga kaunis välja. Vahel on mul väga kahju, et ma ei saa seda oma aias teha. Suuremaid rahulikke laike saab kollektsioonaias tekitada pinnakattetaimedega. Mida vähem aias silmaga nähtavat mullapinda, seda lihtsam on hooldada, siis ei jää umbrohtudele piisavalt vaba pinnast.

Vahel  saab kollektsioonaias kujunda suurema laigu sarnaste taimedega, kasutades sama perekonna erinevaid liike kõrvuti. Mõnikord võib see olla probleemiks, seemnekülvist tekkinud taimed sellises peenras võivad olla hübriidsed ja ei pruugi olla konkreetse emataime nägu. Näiteks paljusid priimulate liike ei saa panna kõrvuti kasvama, kui tahad liigipuhast paljundust saada. Põhjuseks see, et sageli tekib erinevate liikide vahel risttolmlemine ja uute seemnest tärganud taimede lehed ja õied võivad vägagi erineda neist priimulatest, keda sa soovid saada. Seevastu võib näiteks erinevaid hostasid kõrvuti istutada hulgi, ka neil tekib seemnekülvist ristandeid, kuid hostasid paljundatakse peamiselt ikkagi jagamise teel. Kõike seda peab kollektsioonaias taimi istutades väga jälgima ja seetõttu võivad kollektsioonaias sarnased liigid asuda teineteisest väga kaugel erinevates aiaosades.

 

Selline istutusala ei vaja sageli rohimist, taimed on suureks kasvanud ja piisavalt tihedalt, umbrohul pole ruumi laiutada.

Millise nipiga jõuad nii suuri istutusalasid korras hoida?

Minu käest küsitakse seda pidevalt ja ega alati ei jõuagi. See pole mu peamine eesmärk, et kõik oleks filigraanselt puhas. Suures maa-aias ei peagi kõik olema joonlaua järgi sätitud, tegemist on elustiili taluga, mida teeme ja rajame nii nagu viitsimist on. Toimetame abikaasa ja pojaga aias kolmekesi, sest tütar ei ela praegu enam  siin. On meilgi suve jooksul piisavalt päevi, kus aias mitte midagi ei tee, aed elab oma elu.

Kollektsioonaed kasvab iga aastaga suuremaks, sest uusi taimi tuleb pidevalt juurde. Pidevalt on vaja midagi ümber istutada, kas ei sobi praegune asupaik või kasvab mõni taim liiga suureks. Eriti oluline on kevadel esimese rohimisega maikuus aed puhtaks saada, kui taimed alles väikesed. Hiljem suvekuudel pole see nii suureks probleemiks, sest järjest suuremaks kasvavad püsikud varjavad paljugi ära.  Olen mõnes kohas kasutanud peenarde katmiseks kooremultši, kuid ka see ei päästa rohimisest. Kiviktaimlas on garaniitkillustiku multš, mis aitab hoida mägitaimede juured jahedas ja tagada piisava drenaaži, kuid ka seal ei pääse umbrohuta. Rohimine on paratamatus, millega tuleb leppida ja seda tööd ma tihti isegi naudin. 

Pildil õunapuude alune istutusala, mis on eriti värviline varakevadel ja juulikuus.

Kui palju kollektsioonis olevatest taimedest oled seemnest kasvatanud? 

See võiks olla kusagil 1,5-2,5 %, enamus taimi tuleb aeda ikkagi ostetud taimena. Seemnete külvamine on rohimise kõrval teine töö, mida väga armastan teha. Kevadel ei jõua ära oodata, millal esimesed seemikud mullast tärkama hakkavad. Igal aastal on üllatusi, kas taimed, mida olen üritanud korduvalt kasvama saada, sellest seemnepartiist tärkavad või tuleb jälle ja jälle uuesti proovida. Üks selline haruldus on harilik karuhein (Xerophyllum tenax), kes kasvab Põhja-Ameerika preeriates. Euroopas on müügil vaid seemneid, taimena keegi ei müü. Olen aastaid proovinud seemnetest kasvama saada, paar korda on ka idanenud kuid üle talve ei ole seemikud vastu pidanud. Sel kevadel ootan jälle pikisilmi, et kas nüüd ehk...

Olen 10-12 aasta jooksul seemnetest külvanud väga palju, mõned liigid idanevad hästi, näiteks paljud priimulate liigid, kuid palju raskem on kasvama saada emajuuresid, nõmmkannisid. Kuna paljud liigid ei ole taimedena kätte saadavad, siis tulebki endal proovida seemnetest kasvatada. 

Algajatel ongi lihtsam esialgu katsetada suvelille seemnetega ja nende taimedega, kelle seemned idanevad kevadel külvatuna (kukekannused, nelgid, kellukad, siilkübarad, sõrmkübarad, jumikad, kõrrelised). Kui on veidi kogemusi saadud, siis proovida ka talviseid külve teha.

Pildil purpur siilkübarad, tähkja liatrise küünlad ja aed-floksid.

Kui paljud sinu aia uutest tulijatest hukkuvad Eesti ilmastiku tingimustes?

Mulle meeldib katsetada nn piiripeal olevate taimedega, see tähendab, et kliimatsoon on antud taimedele kohane pigem Kesk-ja Lõuna Euroopas kasvamiseks, aga soodsate talvede puhul võiks ka meil vastu pidada. Sageli olen unistanud, et elaksin kliima pärast vähemalt Poolas, oi kui palju põnevaid taimi saaks aias kasvatada, mis meil ei taha edeneda. Kuna viimased talved on olnud pigem lumeta külmaga ja liiga vesised, siis läheb ka üksjagu taimi iga talvega välja. Väljamineku protsent on umbes 1,5-2,5%  kogu kollektsioonist. Hukkub meie talvede tõttu nii puid-põõsaid, püsikuid, kõrrelisi, sibullilli, kuid paljude taksonite osas katsetan jälle uuesti. Vahel hukkuvad pigem aastaid aias kasvanud ja kohanenud taimed, kuid mõni hellikust uustulnukas peab vastu.

Pildil esiplaanil paremal käokinga ´Red Wine ´ õied  ja jällegi rohkesti tähkjat liatrist.

Kuidas hoolitsed oma aias taimede talvitumise eest?

Katmist vajavaid püsikuid on aias vähe, nad lihtsalt peavad aias ise hakkama saama.  Sel talvel panin esimest korda Kekkilä talvekaitseturba peale siilkübara uutele sortidele, roskeatele ehk käppingveritele, buddleiatele. Lisaks veel kuuseoksad ja sellest piisab. Ka alpikannid vajavad veidi katet. 

Pigem vajavad meie kliimas  paljud liigid kaitset talvise liigniiskuse eest- tääkliiliad, kivirike ja nõmmkannide liigid-sordid, mägisibulate sordid, paljud muud kiviktaimla liigid; mõningate liiliate looduslikud liigid ja rohtlaliiliad. Neile panen peale kuuseoksad ja siis eterniiditahvlid (saab korraga suurem hulk taimi kiviktaimlas kaetud ja neid on mugav paigaldada, kuna taimed kasvavad kivide vahel. Eterniiditahvel jääb taimedest kõrgemale kividele kandma ja taimedele jääb piisavalt hingamisruumi. Hiirte jaoks on sellise katte alla vaja kindlasti panna mürki.  Lisaks vajavad talvise päikese eest varjutamist igihaljad püsikud, rododendronid, okaspuudest kalfornia ebaküpressid (Chamaecyparis lawsoniana), kanada kuuse (Picea glauca ) sordid. 

Mäekese tipus uhkustab tääkliilia.

Paljude lehtpuude tüved (eriti vahtrate triibulised tüved) saavad talvel päikese- ja külmakahjustusi, neid on väga lihtne katta ehituspoodides müüdavate veetorudeisolatsiooniga Climaflex. Neid on väga erineva läbimõõduga, lihtne ümber tüve kinnitada kaablisidemetega. Halli värvusega torud ümber puutüvede ei riiva talvisel maastikul ka väga silma ja jäävad pigem märkamatuks. Lisaks kaitsevad väga hästi ka hiirte ja jäneste rünnakute vastu.

Ka mõningaid hellikuid  püstise kasvuga põõsaid olen talvel järgnevalt katnud: seon oksad kokku tihedaks kimbuks, seejärel panen sobiva suurusega toru ümber ja kevadeni rahu majas. Alates aastast 2009 olen kasvatanud nii vahtralehist plataani (Platanus ×acerifolia). Lõuna-Euroopas kasvab ta küll jämedatüvelise puuna, kuid minul pigem põõsana, viimased 2 talve on üle elanud minu aias katmata.

Jäneste vastu on viimasel paaril talvel hästi aidanud ka verejahust tehtud lahusega pritsimine, tuleb teha vähemalt 2 korda talve jooksul. Esimene kord septembris-oktoobris ja teine kord, kui on olnud väga vihmane sügis, siis veel detsembris-jaanuaris. Seetõttu on viimasel talvel isolatsioonitorusid vähe vaja läinud.

Esiplaanil püstise vormiga tähkjas liatris ´Floristan Violet ´(Liatris spicata). Tagaplaanil paremal kõrge punaselehine põõsas on harilik parukapuu ´Royal Purple ´ (Cotinus coggygria )

Millistele liikidele on raske meie koduaias õigeid tingimusi luua?

Raske on häid kasvutingimusi luua kõrgmägedest pärit priimulate, tulivõhkade ja liiliate liikidele, seetõttu on neid ka meil vähe müügil ja kasutuses. Kasvavad nad mägedes tihti 2000-5000 m kõrgusel, kus talvel on paksu lumega ühtlane külm talv ja kiire kevadine ärkamine. Ka mägede veerežiim on midagi muud kui koduaias tagada suudame, kuid ikkagi tasub proovida. Suvel põuasel ajal on neid vaja sageli kasta ja talveks niiskuse eest kaitsta või viia mõni taim hoopiski kasvuhoonesse talvituma. Paljudel minu kollektsioonis olevatel tulivõha liikidel tuleb talveks mugulad hoopiski mullast välja kaevata ja ületalve hoida plusskraadide juures. Kui ise natukene vaeva näha, siis paljud taimed ikkagi suudavad meil kohaneda. 

Pildidl valik Viivi Lepiku kiviktaimlas kasvavaid liike

Kui me jätame taime kollektsionäärid ja katsetajad kõrvale, siis haljastusse jõuavad uued liigid väga aeglaselt. Oskaksid sa soovitada seni veel vähe kasutust leidnud püsikute kohta, mida võiks hoopis julgemalt oma aeda muretseda?

Kui päikselisele kohale lillepeenrasse sobivaid püsikuid pakuvad meie puukoolid ja kasvatajad ohtrasti, siis varjuaeda sobivaid liike müüakse vähem. Eestis võiks aedades rohkem kasvatada  erinevaid varjuaeda sobivaid taimi. Kuutõverohtudel (Polygonatum) on värviliste lehtedega sorte, ka on erineva õievärviga liike-sorte; samuti on põnevad haldja-ja kuukellad (Disporopsis, Disporum). Väga vähe on meil müügil näsiniine (Daphne)  liike ja sorte (peaaegu polegi). Kõreliiliaid (Tricyrtis) on vähesed, kes õitsevad suve keskpaigast  augusti lõpuni rikkalikult, annavad varjuaed värve. Vähe on meil levinud vahakübarad (Kirengeshoma), kolmseemnikud (Triosteum), siumarjad (Actaea). Sageli inimesed ütlevad mõne taime kohta-see on ju mürgine, seda ma küll oma aeda ei pane aga palju nad siis nende nn mürgiste taimega igapäevaselt  kokkupuutuvad ja sööma ju neid ka keegi ei hakka. See on asjatu hirm, ükski taim ei tule sulle kallale ega ohusta sind, kui sa tead kuidas temaga ümber käia ja mis tema juures ohtlik on. 

Vähe on meil veel müügis ka varjuaia kauneimaid iludusi-kolmiklillesid (Trillium), neid võiks julgesti rohkem Eestis kasvatada. Enamus liike kasvavad meie kliimas probleemideta ja muutuvad aasta-aastalt oma kasvukohas kaunimaks.  Ka kasvatatakse meie aedades väga vähe erinevaid lumeroosi liike, nii mõnedki taluvad meie talvesid väga hästi: rohelise õiega korsika lumeroos (Helleborus argutifolius), nagu plastikust lehtedega Sterni lumeroos (Helleborus x sternii), hiina lumeroos (Helleborus thibetanus). Vähemalt minul Põhja-Pärnumaal pole nende kasvatamisega probleeme olnud ja asun ma nn merelisest soodsast kliimast piisavalt kaugel, ümberringi on avarad tuultele avatud karjamaad ja ka raba pole kaugel. Seega pole asukoht taimede kasvatamiseks sugugi kõige soodsam. Mina ei ole neid liike pidanud oma aias katma.

Väga uhked on aias veel rohtlaliiliad (Eremurus), õnneks neid juba veidi müügis liigub. Vajavad vaid aias sooja veidi kuivemat kasvupaika ja osad neist talveks niiskuskindlat kaitset. Minu aias kõige nn kliimakindlamaks on osutunud sort ´Cleopatra ´, keda talveks pole pidanud katma ja õitseb igal aastal järjest uhkemini. Tuleb risoomid istutada vaid kruusakihi sisse, siis pole talvitumine probleemiks.

Pildil varjutaimed suure jalaka all.

Sinu aias on väga palju priimula sorte ja liike. Hetkel tunduvad priimulad aiaomanike seas populaarsed. Mõned põnevad ja vastupidavad liigid ja sordid, mis sulle on silma jäänud?

Priimulate maailm on väga kirju, on ülimalt kääbuskasvulisi ja kuni meetrikõrguse õievartega taimi. Paljud neist sobivad hästi varjuaeda. Kõige kergemini on kasvatatavad kõigile tuntud jaapani (Primula japonica) ja tiibeti priimulad (Primula florindae ), samuti  lühterpriimulad (Primula x bulleesiana) , beesi priimulad (Primula beesiana ). Varjulises kohas kasvab hästi ka kõigile tuntud nn kerapriimula ehk hambulislehine priimula (Primula denticulata).  Need liigid külvavad aias ohtrasti. Nad eelistavad turbasegust rammusta mulda ja parasniisket kasvukohta, põuasel ajal vajavad oma suurte lehtede tõttu kastmist.

Väga hästi kasvavad meie oludes vähem tuntud  torupriimula (Primula grandis), pikaõieline priimula (Primula halleri), jeso priimula (Primula jesoana), kiso priimula (Primula kisoana), sieboldi priimula (Primula sieboldii), Maximovitši priimula  (Primula  maximowiczii ), sõrmjas priimula (Primula palmata),  hulgaroodne priimula (Primula polyneura), lakkõisikuline priimula (Primula secundiflora); need liigid paljunevad aeglaselt, ei anna massiliselt seemnekülvi. Neid liike on veelgi , kes meil hästi vastu peavad, huvi korral soovitan aeda külastama tulla.

Sortidest on minu lemmik hübriidne priimula ´Don Keefe ´, mis on kärepunase õievärvusega. Kõik talved talle siiski ei sobi, on veidi hellik ja lühiealine.  Eestis liigub veel müügis vähe vastupidavaid ja mujal Euroopas väga populaarseid kõrvikpriimulate (Primula auricula ) sorte; kõik need, kes minu aeda tee on leidnud on ka meie kliimas vastupidanud. Kõrvikpriimulate sorte tahan kindlasti aeda lähiaastatel juurde tuua.

Kasvatad  ka aias paljusid upsujuure liike. Eestis ei ole need aedades väga levinud, küll on nad aga Inglismaa ja Euroopa aedades suurema poolehoiu osaliseks saanud. 

Upsujuured (Veratrum) on väga eksootilise välimusega taimed. Nende kevadel tärkavad lehepungad paisuvad iga päevaga silmnähtavalt ja osade liikide suured kausjad soonilised lehed on juba enne õitsemist väga pilkupüüdvad. Ainuke ohutegur on neile aias teod. Liigiti erinevalt võivad õied pikas õisikus olla valged, kollased, rohelised, punased, mustjaspunased. Nad on kindlasti aias soolotaimeks madalamakasvuliste taimede kõrvale.

Minu aias kasvavad hästi valge upsujuur Veratrum album, valge upsujuure kollaseõieline vorm Veratrum album f flavum , kalifornia upsujuur Veratrum californicum, maackii upsujuur Veratrum maackii v. maackii, must upsujuur Veratrum nigrum, Veratrum schindleri, roheline upsujuur Veratrum viride. Neist kõige väiksemakasvuline on Maacki upsujuur, suurima kasvuga aga roheline upsujuur.

Kiviktaimla taimed on samuti sinu lemmikute seas. Millist erilisemat liiki siin võiks esile tuua?

Kindlasti on ka väga eksootilise välimusega kiviktaimlas kasvatamiseks kiulise tääkliilia (Yucca filamentosa) kirjude lehtedega sordid ´Color Cuard´, ´Bright Edge ´, `Gold Heart´ , ´Banana Boat ´. Nad on kaunid ka ilma õiteta. Vajavad talveks niiskuse ja päikese eest kaitset, siis on kevadel ilusamad. Neid on lihtne kasvatada ka suurtes aiavaasides terrassil, talveks lihtsalt kasvuhoonesse tõsta. 

Pildil kollane laiuv põõsas harilik kadakas ´Tatra´ , selle ees ja kõrval punaselehine harilik alang ´Red Baron´(Imperata cylindrica).

Kollektsionäärina oled palju erinevaid liike ja sorte läbi katsetanud, seepärast palun aita leida „tiitlite“ alla sobivad taimed. 

Kolm kõige tigudekindlamat liiki varjuaeda? Kuutõverohud (Polygonatum),  leselehed (Maianthemum), vahakübarad (Kirengeshoma).

Kolm kõige ilusamad varjus õitsejat? Käre kirelill (Spigelia marilandica), kolmiklilled (Trillium), soldanellid (Soldanella) (kõik kolm said Viivilt ka kõige efektsema varjutaime tiitli).

Kolm kõige püsivamat siilikübara sorti sinu aias? nn roheliseõielised sortidest ´Green Envy ´, ´Greenline ´, ´Green Jewel ´ ´Virgin ´; punase-ja roosaõielistest ´Mama Mia ´, ´Pink Double Delight ´, ´ Hot Papaya´,´ Eccentric´; valgeõielistest sortidest ´Coconut Lime ´, ´Milkshake ´ .

Kõige haruldasemad taimed sinu aias? Podophyllum delavayi, Cardiocrinum cordatum 'Red flower form', Gymnospermium albertii, Lagotis glauca, Shortia uniflora Big Leaf form

Kolm kõige suuremat seemnest külvajat? Harilik kikkaputk  (Angelica archangelica),vallise aruhein (Festuca valesiaca ), lupiinid

Kolm kõige kõige kiiremat laiutajat? Ohtetu luste (Bromus inermis), amuuri siidpööris (Miscanthus sacchariflorus), sahhalini kirbutatar (Fallopia sachalinensi)

Kolm taime, millest on hiljem raske lahti saada? Sahhalini kirbutatar (Fallopia sachalinensi), harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) (see on ise aeda tulnud umbrohi), harilik katkujuur (Petasites hybridus).

Rohkem infot Lepiku-Mardi talu külastamisest ja kollektsioonis olevatest taimedest leiab siit: http://www.kollektsioonaed.pri.ee/